Pühadest

Pühadest

Eelmisel nädalal sai kuningas Willem-Alexander (Orange-Nassau) 51-aastaseks. Siin on kuninga sünnipäeva tähistamine tohutult suur pidustus. Terve linn on oranž, inimesed on oranžid ja lõbusas tujus, tänavad on kaetud kirbuturgudega, söögikohad müüvad tänaval grilli, suvalised elanikud müüvad kokteile või oma vana kraami ning kanalid on paksult paate täis (mis on omakorda viimase piirini täis pidulisi) ning tänavatel on erinevad muusikud (tavaliselt dj). Inimeste jaoks algab pidu juba eelmisel õhtul ning kestab ülejärgmise hommikuni. Oranži värvi kandmine on iseenesest mõista kohustuslik (kui sa ei taha just purjus inimestele aru anda, et miks sulle ei kõlba õigetes värvides olla). Kuningas oma perega ise tähistab kuningaperele kohaselt viisakamalt. Nagu ma aru sain, siis on mingis linnas paraad ja kuninga külastus (linn on rändav, see aasta oli linnaks Groningen) ning kuningas jagab elanikele autasusid.

Linn läks tõesti pööraseks, igal pool olid tohutud prügikogused ja terve linn kleepus nagu tantsuplats. Õnneks on nad kõigeks selleks valmis ning laupäeva hommikuks oli tänav juba endine. Oled sa noor või vana, kuningapäev on kõige tähtsam päev aastas iga hollandlase jaoks. Siin on video selleaastasest pidustusest.

Maikuu on neil üldse riigipühade kuu. Tunne on, nagu inimesed üritaks võimalikult kiirelt suvepuhkusele ära saada ning pikendavad juba varakult oma nädalavahetusi, et puhkuseks harjutada. Kuid me ei kurda.
Eile, 4.mail, oli mälestuspäev, kus täpselt kell kaheksa õhtul tehakse 2-minutiline vaikuseseisak. See tähendab, et trammid jäävad seisma, teenindajad jäävad seisma ning inimesed jäävad haudvaikseks. Me olime parasjagu söögikohas (minu meelest parim koht, kus seda kogeda) ning absoluutselt kõik, ka suvalised tänaval möödakõndijad, jäid haudvaikseks ja lõpetasid enda muud tegevused. Vaikusega mälestatakse Teises maailmasõjas hukkunud sõdureid ja tsiviilisikuid Hollandi kuningriigis. Tänases päevas mälestatakse sel ajal ka teistes konfliktides hukkunuid mujal maailmas. Omamoodi sürreaalne kogemus, eriti arvestades, kui lärmakas rahvas nad üldiselt on (või mulle vähemalt tunduvad).

Ma võitlesin muigega oma esimese mõtte peale vaikuses – “lõpuks”. Ju ma olen siis terve aeg oodanud, et nad ometi korraks vait jääksid. See mõte vajab muidugi pisut selgitamist. Kui sa ise Eestis elad, siis sa ei pane seda niiväga tähele, sest see ongi normaalne – muu maailm on meist tunduvalt lärmakam. Meie rahvas ei karju ega lõuga üldjuhul tänavatel. Ei heameelest ega kurvast/kurjast tujust. Kui keegi räuskab, siis me mõistame seda ju üldjuhul hukka. See, et sa rõõmus või kurb või kuri oled ei puuduta teisi ning meil ju kasutatakse tihti väljendit, et mine metsa karjuma kui karjuda tahad. Kuigi metsas oleme isegi veel vaiksemalt. Eestlased on vaikne rahvas. Teised rahvused on tunduvalt häälekamad ja väljendavad end tänaval ka vastavalt. Ma ei olnudki selle hetkeni aru saanud, et see on mind alateadlikult härinud ning selle avastuse tõttu tuli ebasobival hetkel tahtmatu muigega võidelda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga