Mis siit kaasa võtta?

Mis siit kaasa võtta?

Me oleme siin elanud juba ligikaudu 9 kuud. Madis on selle ajaga vahetanud tiimi (äkki suudan ta siia sellest pikemalt kirjutama sundida) ja kolinud erinevate kontorite vahel. Mina olen tegelenud ikka endiselt fotograafiaga. Vahepeal rohkem kunstiga, vahepeal rohkem tellimustega – kuidas kunagi. Sirius on vahepeal kõvasti juurde võtnud. Nii me siin elame, kaks eestlast oma paksu kassiga. Suhtumisega seoses on toiminud päris palju (mitte üldse üllatavaid) muutusi. Näiteks viimane kord Eestist tagasi tulles tundsin ma esimest korda, et jah, ma olen nüüd kohalik. Eestis käik oli pigem nagu reis ja hea oli omas kodus tagasi olla. Kõik see on mõtlma pannud, et mida siit kaasa võtame. Ma mõtlen kogemuste osas.

Mina võtan siit kaasa ilmselt palju julgust ja rohkem ükskõiksust. Üks asi on teada, et maailmas ei saa kõik oluline olla ja ei jõua kõike teha jne, teine asi on läbi elada ja päriselt aru saada, mida see tähendab sinu elus. Selle kohapealt on kogemus olnud tohutu. Mul ei ole ausalt häbi trammis istuda äädikat tilkuva kohvriga (millel on juba loiguke all) ja avalikult nutta. Ilmselt tunnen end Eestis teisiti, aga siin saad rahulikult olla ja keegi ei jõllita ega võta seda enda mureks. Ma ei karda ka enam loll olla. Siin elades olemegi lollid ja see on kohati nii vabastav. Et me ei saagi ega peagi kõike teadma. Küsime ning ajame teenindajaid sellega närvi, aga meil on samas ükskõik. Ei tea karta, ei tea kurvastada ega vihastada. Ja kõige naljakam on, et enamus aega ei juhtugi midagi.

Madis tõenäoliselt (nii palju kui me rääkinud oleme) võtab siit kaasa hoopis teised kogemused, kui ta arvas end võtvat. Ma ei saa kahjuks Madise eest palju kirjutada. Mis me mõlemad tema kogemusest õppinud oleme? Seda, et tahaks teha midagi enda oma. Seda, et meile Eestis meeldib ja näeme kohe kindlasti oma tulevikku seal. Seda, et meil on palju toredaid inimesi, kes meid tagasi ootavad. Lisaks oleme vist õppinud mõlemad ennast paremini tundma, et mis meile elus tegelikult oluline on. Mu õemees ütles meile hästi, et kui ära oled, siis saad aru, mida sa tegelikult igatsed. Ja nii on see seni ka olnud. Ja ma pean tunnistama, et kuigi ma igatsen enda käte ja armastusega tehtud kodu Kuperjanovi tänaval, siis kõige rohkem igatsen ainult inimesi.

Kodu võid tõesti ükskõik kuhu uuesti üles ehitada, aga koduks teeb selle ainult sinu pere.

 

Ma ei mõelnud seda postitust tegelikult nii melanhoolseks, kuskilt tuli lihtsalt alustada. Üritan siia nüüd jälle tihemini üht-teist kirjutada.

 

Näeme peagi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga