Kuidas see nüüd oligi?

Kuidas see nüüd oligi?

Kuna siin on riigikeeleks hollandi keel ja meie seda just soravalt ei valda, siis käib kogu suhtlus just inglise keeles. Mina seda nii palju päevas (kahjuks/õnneks) kasutama ei pea, aga Madis teisiti töö juures ei saa. Oleme mõlemad kindlasti palju rohkem arenenud ja julgust rääkida juurde saanud, aga vahel juhtub takerdumisi ikka. Usu või mitte, aga nii nagu mu kallis sugulane meid hoiatas, siis inglise keeles kõlad tihti nagu pooletoobine. Laused on võib-olla rohkem lihtlaused, sünonüümid ei karga kohe pähe ja mõnikord tuleb üksteiselt küsida, et kuidas see nüüd inglise keeles ongi. Mida aeg edasi, seda sujuvamaks asi läheb ning kuna enamik meie suhtluskaaslaseid on ka “tulnukad”, siis kaob häbi oma aksendi üle üsna kiirelt.  Tegelikult ju asi ka nii hull ei ole ja meie mõlema inglise keel on üsna hea, aga eesti keeles on end ikkagi lihtsam väljendada.

Kõige keerulisem paistab olevat ametnikega suhtlemine, kuna igapäevaselt ei ole ju teatud väljendeid vaja kasutada. Näiteks kui me läksime eelmisel nädalal dokumente viima, siis küsis ametnik meilt lisaküsimusi. Ta pani näpu mu sünnitunnistusele ja küsis, et kas Väätsa on linn ja Järvamaa linnaosa. Ma ei hakka siinkohal üldse parandama, et ma ei ole Väätsal sündinud ja mul pole õrna aimugi, kuidas eesti ametnik sellise sünnitunnistuse üldse väljastas. Aga kuna see hollandi ametnik suudab vaevu Eesti paika panna (kui üldse), siis oli mul ka üsna ükskõik, et ma tema andmeil Väätsal sündisin. Niisiis üritades sõna “county” ehk maakond meelde tuletada, jooksis mu peas ainult “shire“. Jah, ka “shire” tähendab maakonda, aga kuna see teadmine tuli mulle ainult “Sõrmuste isanda” filmidest, siis ei julgenud ma oma nohiklikkust kõva häälega pakkuma hakata, sest võib-olla peetakse mind Frodo naabriks. Saime asjad siiski aetud ja õige sõna tuli peagi meelde. Kõige suurem probleem ongi pigem sujuvusega, sest mõnedel päevadel räägid nagu emakeelekõneleja ja peaaegu aktsendita ning teine päev ei tule mingi lihtne sõna üle keele. Naabritega rääkides ei tule neilgi mõnikord mõni sõna meelde, aga vahel juhtub, et nende “komoda” tähendab meie “kummut” ja see pigem soojendab südant.

Küll on meil ka inglise keelt emakeelena kõnelevaid sõpru. Nendega on alati raske juttu alustada, sest kolme sekundi jooksul on nad öelnud sulle “Tere, kuidas läheb?” ja sina alles soojendad häälepaelu. Pealegi on raske mitte rääkida oma tegemistest, sest meil ju küsitakse “kuidas läheb” siis, kui päriselt huvitab. Native ehk emakeelena inglise keelt kõnelevatel sõpradel on tihti ka tugev aktsent. Kui ma alguses ühe Madise töökaaslasega kohtusin, toimus see lärmakas baaris ja minu õnnetuseks on ta iirlane. Tundsin end idioodina ja enamiku aega naeratasin ning noogutasin, sest ma ei saanud poolest jutust aru. Too kord oli seal ka üks ameeriklanna, kellega rääkides selgus, et tal on tegelikult sama probleem (kuigi ta oli native kõneleja)  ja ta ei saa samamoodi sõnagi aru. See rahustas mind ja naeratasime ja noogutasime juba kahekesi Madise töökaaslase jutule. Nüüd on seda naljakas mõelda, sest enam see aktsent raske ei tundu ning ei saagi aru, kuidas mul alguses juttu kaduma läks. Siin on video erinevatest Suurbritannia aktsentidest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga