Jalgratta anarhia

Jalgratta anarhia

Nagu te juba teate, siis tõin ma Eestis kaasa enda jalgratta. Madisel veel jalgratast ei ole, kuigi ta vahepeal mõlgutab sinna suunas mõtteid. Nii nagu ta eelmises postituses kirjutas, siis asendab enda ratast hästi “oBike” ja muud sarnased teenused, kaasaarvatud tavaline jalgrattalaenutus. Peamiselt on see lihtsam selle tõttu, et ei pea ratta eest hoolitsema (regulaarsed hooldused, kummide pumpamine jms), muretsema parkimise pärast ja loomulikult ei ole muret varguse pärast. Üha enam ja enam tunnen, et vist oleks pidanud sama teed minema ning jalgratta Eestisse jätma. Eriti kuna me tegelikult väga palju rattaid ei kasuta. Enamik inimesed käivad rattaga iga päev tööl või koolis (kuskil kolmandik linna elanikest), meie kasutame rattaid ainult kaugemate asjade ajamiseks (eile käisime dokumente viimas) ja siis, kui on väga kiire (eile, kui käisime dokumente viimas). Mulle isiklikult ei meeldi siin rattaga väga liigelda, sest rattureid on palju, liiklus on kiire ja parkimiskohti ei ole.

29.09.2017, Helena Lehtmets.

Amsterdamis on hetkel hinnanguliselt 881 000 jalgratast. Linnas on elanikke (kes on end ilusti saabudes registreerinud) 780 559. See teeb siis üle ühe jalgratta inimese kohta. Samas tasub arvesse võtta, et osadel ei ole jalgratast ja mõnel võib-olla jällegi mitu. Linn on planeeritud nii, et jalgrattateed on igal pool, eraldatud kõnniteest (mis võib kohati olla olematu) ja hästi hooldatud. Ainuke erand on siinkohal kanaliring (mis on vanalinn ja UNESCO kultuuripärand) ning kuhu ei oleks niikuinii ruumi rattateid ehitada. Oleme märganud, et liiklushierarhia on siin järgmine:

  1. Roller või sarnane mootorsõiduk

    Rolleril on lubatud sõita nii autoteel kui ka rattateel (kuni järgmise aasta 1.jaanuarini, millal lõpuks keelatakse mootorsõidukiga jalgrattateel liiklemine). Ta peab küll rattateel jälgima kiiruspiirangut 25km/h, aga tavalist juhti see ei heiduta, ning keskmine kiirus on tegelikult 37km/h. Kuna rattateel liiklejad peavad andma jalakäijatele teed ning tavaliselt nad seda ei tee, siis on nad liikluses väga hulljulged ja enda kogemusest lähtudes ilmselt kõige suuremaks ohuks. Kui sa juhuslikult trammi alla ei jää, siis suure tõenäosusega sõidab sulle otsa suvaline tšikk mopeedil. Tavaliselt lendavad nad mööda nagu kärbsed ja ei hooli kellestki, kes neile ette peaks jääma.

  2. Jalgrattur

    Jalgratturil ei ole kohustuslik kanda kiivrit. Ometi leiab jalgratturitega aset 185 õnnetust aastas. Isegi kui siin on rohkem inimesi ja rattaid on see arv üsna suur. Nende enda suhtumine asjasse on see, et nad kasvavad kahel rattal üles ja muutuvad liikluses väga osavaks (kas see on põhjus jätta kiiver kandmata?). Siiski, jalgratturid peavad jälgima liikluseeskirju (foori tuled, paremakäereeglid, “anna teed” märgid rattateel jne) ja andma teed jalakäijatele. Ainuke reegel, mida mina olen näinud, et nad jälgivad, on punane foorituli (ja seda ka ainult juhul, kui teisiti ei saa). Eriti häirib see mind ise rattaga sõites, sest teised ratturid ei anna sulle teed kui peaksid (lasevad lausa ülbelt kella, et mis tolgendad neil tee peal) ja kui sa oled alles võõras, kes üritab orienteeruda, on kõike seda kohati liiga palju. Siin on video nende rattasõidust ja sellest, kuidas kõik “justkui iseenesest paika loksub”, kuigi tegelikkuses valitseb rattaliikluses anarhia ja “ainult enda eest väljas” suhtumine. Seda iseloomustab hästi ka see, kui rattur oma kella laseb, siis jooksevad kõik kiiremas korras talt eest ja keset suurt rahvamassi võib näha isehakanud Mooseseid rahvamerre teed tegemas. Samamoodi ei tohiks ratturid sõita kõnniteel, kuid vahel juhtub, et mõni närviline tegelane satub sulle seljataha ja tinistab rahulolematult kella.

  3. Jalakäija

    Kui sa oled Amsterdamis jalakäija, siis tasub meeles pidada väga lihtsat asja: kedagi ei huvita. Kui nüüd välja jätta autojuhid ja trammi, kes peaaegu alati teed annavad. Samas on üks lihtne reegel Madise töökaaslaselt: “Ära kunagi jookse trammiga võidu!” ja ma arvan, et see on suurepärane punkt endale mentaalsesse reegliteraamatusse. Samas juhtus meil Madisega juhus, kus trammijuht jäi ilusti ülekäigurajal seisma, kuigi meie ootasime, et ta mööduks (sest me olime kahekesi ja tramm oli rahvast täis). Ometi trammijuht pidurdas ja meie marssisme kiirsammul piinlikuses üle tee. Mulle öeldi ka autojuhtide kohta, et ära ületa kunagi teed, kui sul ei ole silmsidet (mis on tegelikult ju mõistlik igal pool maailmas), aga siin pidurdab autojuht ka siis, kui sa kogemata luksatad, sest jumal sind hullu tea ja äkki astud tee peale.

  4. Autojuht

    Nagu arvata võib, siis autojuht on kõige alam. Tema peab andma teed hulludele ratturitele ja jalakäijatele. See tähendab pidevat jalg-siduril-sõitu ja kolmekordset tähelepanu.

 

29.09.2017, Helena Lehtmets.

Muide, Amsterdamis on 165 kanalit, mis kokku pannes moodustavad ligi 100 kilomeetrit. Kui nüüd tagasi jalgrataste juurde minna ja meelde tuletada, et siin on neid meeletu kogus, siis ei ole midagi imestada, et nii mõnigi kanalipõhja satub. Eiriti, kuna neil ei ole kanali äärtes mingisuguseid piirdeid. Küll aga tõmmatakse neid pinnale meeletu suures koguses. Nimelt 12-15 000 jalgratast aastas (video kalastusest Amsterdami moodi).  Kuna omanik üldjuhul oma vara asjata vette ei pillu, siis ilmselt on tegu siiski vandaalide või jalgratta varastega (võib-olla otsitakse teatud ratast liiga põhjalikult vms). Sellega seoses on kanalites ujumine pehmelt öeldes ohtlik (lisaks see vesi.. õhh).

Rattavargustest rääkides, siis Amsterdami politsei ja Jalgrataste ühingu andmeil (ja minu vikipeedia uuringu andmeil) varastatakse siin igal aastal 50 000 kuni 80 000 jalgratast. Kuigi tehakse teavitusi, et inimesed ei ostaks registreerimata ja paberiteta jalgrattaid otse tänavalt, siis paraku tundub 15 eurone ratas liiga hea tehinguna ja tihti ei suuda inimesed kiusatusele vastu panna. Kus on nõudlust seal on turgu. Samamoodi tuleks kindlasti politseile vargusest teatada, kuigi enda ratta uuesti nägemine on nullilähedane. Teatamata jätmine teeb varga elu ebavajalikult lihtsaks. On juhuseid, kus omanik tunneb oma ratta ära ja kutsub politsei. Uus omanik ise võib-olla ei teagi, et sõidab varastatud rattaga. Varastatud ratta ostmine on samamoodi kuritegu ja seadusega karistatav.

Miks peale kõike seda ikkagi valida peamiseks liikumisvahendiks ratas? Lihtne – jala kaugele kiiresti ei jõua ning autoga on väga keeruline kitsastel ja ühesuunalistel tänavatel manööverdada. Kuigi rattale on tihti raske parkimiskohta leida, siis kiireks poeskäiguks saab selle kõnniteele jätta ja kinnitada esiratta lukuga, sest autoga on parkimiskohti pea olematu võimalus saada. Niisiis anarhia toimib ja nõnda õpidki vaikselt ka ise liikluses huligaanitsema (tõesti on ka lõbus vaadata inimesi nagu tuvisid kahte lehte su kellahelina peale eest jooksmas). Üsna pea hakkab ükskõik ka enamikest reeglitest, sest üksi neist kinni pidada lõputult ei jaksa – ainukese korralikuna jääd sa peagi teistele jalgu.

29.09.2017, Helena Lehtmets.

 

Muide, kes veel ei tea, siis Järvamaal Väätsal asub Eesti Jalgrattamuuseum, mida tasub kindlasti külastada ja rattaid uudistada! Siin on nende veebileht.

 

 

Päev 56 (asjade saabumisest), ratas endiselt alles.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga