NPD

NPD

Nagu ma juba mainisin, siis tööle asudes satuvad kõik siin on-boardingu tiimidesse ning peale katseaega jagatakse inimesed vastavalt oskustele ja soovidele sobivatesse “päris” tiimidesse. Mul sai katseaeg tegelikult nädal-kaks tagasi läbi, aga siit starditiimist pole veel minema saanud. Olen sisuliselt lihtsalt ootel, et oma tiimiga liituda (tiim on juba teada – kohe räägin sellest ka). Mõnes mõttes mõnus hetk, midagi otseselt keegi minust ei oota ja väga uusi suuremaid tegemisi pole mul mõtet siin ajutises tiimis enam ette võtta, kuna lõpuni neid viia enam ei jõua. Natuke nagu puhkehetk.

Tegelikult oleks ma pidanud “päris” tiimi saama juba paar nädalat tagasi, aga nagu ka paljude teiste jaoks, jäi see aeg veidi venima. Probleem oli selles, et päris tiimidesse ei leitud õigel hetkel piisav hulk vabu kohti, et uued inimesed laiali suunata. See tähendas omakorda, et uusi liitujaid tuli pidevalt meie on-boardingu tiimi juurde ja tiim kasvas suureks. Meie tiimijuhil samal ajal aga on palju toimetamist sellega, et leida kõigile sobivad kohad päris tiimidesse. See omakorda tähendas seda, et tal ei jäänud väga palju aega tegeleda värskete liitujatega. Vastavalt enda varasemale kogemusele ja ka tuleviku huvidele olen julgelt märku andnud, et pikas perspektiivis tahaks liikuda tiimijuhi rolli. Antud olukorras tekkis võimalus sellega juba ots lahti teha. Nimelt andis siis meie tiimijuht osad vastutusalad mulle üle ja kuna olen siin on-boardingus juba vana kala, siis aitan värskeid liitujaid.

Möödunud kahe kuu jooksul olen saaud selge kinnituse enda arvamusele, et nii suurde ettevõttese jalaga ust maha lööma keegi ei tule ja olemasoleval lehel mingit suurt revolutisooni teha nii naljalt ei saa. Kuna igapäevaselt kasutab booking.com’i miljonid ja miljonid inimesed, siis iga väiksemgi muudatus võib tähendada broneerignute kaotamist, mis tähendab raha kaotamist. Booking.com’i omanik on emafirma Priceline Group, kes omakorda on avalik börsiettevõte, mis tähendab et raha ja tulemused on väga olulised. See paneb väga tugevad piirid paika, kuidas me asju üldse muuta saame. Väikeste kontrollitud ja mõõdetud sammudega. See muidugi ei tähenda otseselt halba, sest need tööriistad mis siin sisemiselt kasutatakse annavad meeletult palju võimalusi väga täpselt analüüsida enda tehtud muudatuste tulemusi. A/B testimise (osadele kasutajatele näitad versiooni A ja teistele versiooni B ja siis võrdled, kuidas need kasutajate käitumist mõjutavad) jaoks on see väga hea keskond kus õppida ja katsetada. Sellist mahtu kasutajaid enda disainimuutatuste testimiseks nii naljalt ikka kätte ei saa. Üldse on põnev, et nad värsketele liitujatele sisuliselt esimesel nädalal juba ligipääsu tervele süsteemile annavad. Esimene koodi muudatus mis ma tegin oli küll veits hirmus, et ei tea kas tõmban nüüd terve saidi maha või mis saab. Kõik läks muidugi hästi ja nüüd tunnen ennast juba päris mugavalt. Isegi, kui inimestel aeg-ajalt juhtub suuremaid või väiksemaid apsakaid, siis kedagi kogemata tehtud vea pärast lahti ei lasta ja näpuga ka ei näidata. Pigem isegi vasstupidi, et mis sa sellest olukorrast õppisid jne. Kahjuks või õnneks ma sellega väga palju varsti ilmselt enam kokku ei puutu, kuna tiim millega liitun on NPD.

NPD, ehk New Product Development, ehk Uute Toodete Arendus. Nagu nimi ütleb, siis tegelevad nad täiesti uute suundadega ja toodete või tooteosadega, mida täna avalikult ei eksisteeri. Olen selle tulemusega väga rahul, sest see klapib minu varasema kogemuse ja huvidega väga hästi kokku. Nende tööstiil on rohkem startupilik. Nad on küll suure ettevõtte sees, aga siiski täiesti uue asja nullist alustamine. See nõuab natuke teist töö stiili, kiiret tempot ja tiimi liikmetelt eeldatakse rohkem. Tuleb välja, et tehakse isegi veel eraldi intervjuu stiilis vestlus, et kas sa ikka tahad ja sobid sinna.

Kogu see tiimi leidmise protsess muidugi väga sujuvalt ei läinud. Sain eelmise nädala alguses teada, et ilmselt liigun NPD’sse ja nad võtavad minuga ise ühendust. Seda uudist kuuldes läksin üsna elevile ja olin olukorraga väga rahul. Järgmisel päeval laekus aga info, et oli olnud mingi sisemine kommunikatsiooni viga ja see koht seal NPD tiimis on juba ära võetud ühe teise diaineri poolt (Tuleb välja, et NPD on siin sisemiselt üsna perstiisikas koht ja päris paljud hoiavad pilku peal ning ootavad oma võimalust). Lubati, et mulle siis otsitakse mõni teine tiim. See mulle väga ei meeldinud ning suhtlesin otse NPD peadisaineri Andreiga. Näitasin üles tugevat huvi NPD vastu ja sain vastuseks, et nad vaatavad mis nad teha saavad. Paar päeva hiljem leiti siiski võimalus, et nad saavad veel ühe koha sinna tekitada. See tähendas ka seda, et Andrei tahtis minuga teha täiendava vestluse ja küsis ka portfooliot. Nädala lõpuks sain tagasiside, et ma vist sobisin neile ja töö saab kõigi eelduste kohaselt olema põnev. Hetkel ma täpselt veel ei tea millal ja mille kallale ma tööle asun, aga eks see selgub lähipäevil.

Andrei, keda just mainisin, väärib ka natuke eraldi tähelepanu. Nimelt on tegu ametinimetuse järgi siin Principal Product Designer’iga (Kui välja arvata Director of Design, siis kõrgeim positsioon bookingu disainerite seas) ning tema CVst võib leida veel ridu nagu “Sr. Interface Designer & Project Lead – Adobe Photoshop Lightroom”, “Sr. Director of Design – Yahoo”, “Director of Design – Twitter”. Need on vaid mõned näited nimekamatest positsioonidest. Hetkel on ta puhkusel ja see on ka peamine põhjus, miks ma veel kohe tiimiga liituda ei saa. Aga igal juhul on see meeletult hea võimalus sellisel tasemel tegijatega koos töötada ja neilt õppida.

Vahepeal oli meil siin kontoris evakueerimise õppus. Ühel täiesti suvalisel päeval, olles just toonud ülemise korruse kohvikust endale kohvi ja croissanti, kostis kõlaritest teade, et kohe tuleb evakueerimise õppus palume kõigil majast viivitamatult lahkuda. Sellele järgnes muidugi häire signaal, mis kajas läbi terve maja. Väljuma pidi treppidest ja neid vist on terve maja peale kaks tükki.

Kuna meie tiim on neljandal korrusel, siis see võttis päris parajalt aega, enne kui välja jõudsin, trepid olid pungil rahvast täis. Natuke naljatasime ka tiimikaaslastega, et huvitav kas me ikka jõuaks välja kui päriselt mingi jama oleks. Aga eks rahvas oli veel veidi unine ka ja kuna kõiki hoiatati ette, et tegemist on õppusega, siis väga keegi ennast liigutada ei viitsinud. Reaalses olukorras vast oleks tempo teine. Terve kontoritäis rahvast kupatati siis kontori kõrval asuvale Rembrant plein’i nime kandvale platsile. Ootasime seal mõnda aega ja siis lubati kõik jälle tagasi sisse. Ummikud treppidel olid üsna sarnased. Midagi produktiivset sellel päeval teha ei jõudnud, sest peale seda tralli sisuliselt oligi juba lõuna käes ja peale lõunat oli koosolek koosoleku otsa.

Nagu Helena juba rääkis, siis sünnipäev möödus rahukikult ja mõnusalt. Hommik oli väga-väga tore. Mind ootas kook ja kingitus ning õhtul siis uudistasime natuke linnapeal ringi. Väga mõnus päev oli. Leidsime ühe kokteili, mis meie mõlema arust on üks parimatest, kui mitte kõige parem mis me elus saanud oleme. Maitses natuke nagu mojito, aga oli tehtud koos ingveriga!

Helena on päris palju rääkinud ratastest ja nendega seotud vargustest. Küll varastati mu töökaaslasel mitu ratast ära ja nüüd varatati meil naabritel rattad ära. Mul on selle vastu parim strateegia – mul pole ratast. See muidugi ei tähenda, et ma rattaga ei sõidaks. Kasutan sellist mobiiliäppi nagu oBike, millega käib kaasas terve suur võrgustik jalgrattaid.

Rattad on suvalistes kohtades üle linna ja nad on varustatud GPS’i ja bluetooth lukuga. Lukus on ainult tagaratas, ehk neid eraldi kusagile postikülge ei pandagi. Äpist näed sa kaarti kus peal on märgitud vabad jalgrattad. Kesklinnas toimetades on neid on tõesti palju ja igal pool. Kui tahad ratast avada, vajutad äpis nuppu “Unlock” ja siis loed telefoniga jalgratta peal oleva QR koodi. See automaatselt alustab sinu sõidu ja kuna lukk toimib bluetoothiga, siis ka see avaneb automaatselt. Siis istud ratta selga ja sõidad sinna kuhu tahad. Sõidu lõpus paned luku käsitisi kinni, mis jällegi läbi bluetoothi automaatselt lõpetab telefonis sinu sõidu. Ratta jätad lihtsalt sinna, kuhu sa sõidu lõpetasid ja see jääb oma järgmist sõitjat ootama.

Kogu see lõbu maksab 0,25€ iga 15min kohta. Amsterdam on siiski üsna väike linn ja eriti kui me kesklinnast väga palju eemal ei käi, siis enamus minu sõidud on 15min sees. Kindlasti odavam kui ühistransport. Ja arvestades, et ma väga tihti ratast ei kasuta, siis mul kuluks päris mitu aastat, et täis sõita kõige odavama kasutatud jalgratta hind. See muidugi võib nüüd lähiajal muutuda, sest osa NPD meeskonnast on meie kodust ja bookingu peakontorist (kus ma hetkel olen) kaugemal, ühes teises bookingu kontoris (neid on siin Amsterdamis kokku 13).

Üks huvitav asi veel oBike kohta – vandaalidel on seda süsteemi ääretult lihtne õõnestada. Musta markeriga soditakse see üks QR kood üle ja ratas on kasutu. Olen selliste rataste otsa päris mitu korda sattunud. Kusjuures sellel oBike’l on siin 1:1 sama funktsionaalsusega konktureeriv süsteem ka nimega FlickBike. Võib-olla FlickBike tüübid käivad oBike rattaid markeritega sodimas 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga