September

September

Nagu ma varem juba maininud olen, siis eesolevad nädalad tulevad meil väga tihedad just külaliste osas. Kuidagi on nii sattunud, et suurem enamus tuleb sügisel siia kanti kas just meie pärast või lihtsalt kokkusattumusel. Alles käis siin Madise isa ning juba järgmisel reedel on oodata uut külalist. Naljakas on, et just sama periood langeb kokku ka kõige suurema koduigatsuse perioodiga. Võib-olla on minu puhul asi ka aastaajas, sest sügis juhtub olema mu lemmik aeg Eestis (arvestades, et suve on meil ju ainult paar päeva). Kuigi nagu ma uudistest näen, siis on teil seal hetkel ikka päris soe! 🙂 Aga eks me katsume siin oma emotsioonidega toime tulla ning kindlasti on suureks abiks, kui pere ja sõbrad külla tulevad.

Madise isaga “Magere Brug” sillal. Kauguses näha ka kanalilukke.

Neljapäeval oli Madise sünnipäev. Tähistasime omaette ja vist möödus täitsa kenasti (ma ei saa ju Madise eest rääkida, aga mulle ta ütles, et väga tore oli). Hommikul äratasin ta koogi ja kingiga ning saatsin tööle. Kui ta koju jõudis, siis läksime linna peale jalutama, vahepeal peatusime restoran Londonis ja võtsime kokteilid ning jalutasime pimedani edasi. Õhtul tegime väikese snäkilaua ja vaatasime filmi.

Vegan Pina Colada kook, maitses väga hea ja oli lihtne valmistada, sest midagi küpsetama ei pidanud. Sorry halva pildikvaliteedi eest.
Madise kink.
Pakkus huvi kõigile.

Üleeile käis meil ka üks ootamatu töömees. Kell 8 äratas meid uksekella plärin (mis meenutab tuletõrjealarmi ja tuumaalarmi ja vana Järvakandi kooli tunnikella segu) ning ehmatasime end ülesse. Madis oli kärmem ning uksetaga nõudis sisselaskmist aknaparandaja. Kuna me olime küll omanikule kirjutanud, et paar akent on vigased, aga töömeest veel tellinud ei olnud, siis olime suures segaduses. Mees marssis (jalanõudega, nagu siin paistab minu suureks meelehärmiks kombeks olema) sisse ja hakkas hollandi keeles seletama oma eesmärke (kusjuures esimene hollandlane, kellega me kokku oleme puutunud, kes ei räägi inglise keelt). Meie kahjuks ei mõistnud. Töömehe lahendus sellele probleemile oli kõvema häälega rääkida. Nagu arvata ka võib, siis meie jaoks see keelt arusaadavamaks ei muutnud. Ta muide proovis ka saksa keeles, aga me kumbki pole päevagi saksa keelt õppinud (peale Rammsteini “Du Hast” ja muidugi ich liebe dich’i). Nii me käte ja jalgade üritasime aru saada, et äkki ajas ta korterid sassi ja pidi hoopis neljandasse minema (kus meie tuttavad leedukad pesitsevad). Me teadsime, et neil oli ka mingi asjaajamine akendega ja eeldasime, et töömees on mingi vea teinud. Kuna aga tema paberil seisis must-valgelt korter 3, siis ei jäänud meil muud üle, kui lasta tal tegutseda, sest ära minna ta ei kavatsenud. Ta tegi korda meie teise magamistoa akna (mis meie teada katki ei olnud). Kui ta juba läinud oli, saimegi teada, et leedukad olid teda oodanud. Siin vist juhtub koguaeg selliseid asju.

Muidu saime teada, et meie maksame hetkel nende vett, sest veefirmal mingi imelik lugu selle korterite eraldamisega (need kaks korterit olid vist varem ühe all). Loodetavasti saab see ka kohe-kohe korda.

Meie naabritel on olnud muidu ekstra halb kuu kuna nende mõlema rattad varastati ka samal päeval kui see aknaparandaja segadus oli (pluss kolmapäeval lugesime ühekoos kokku tellimusi, mis valesti on läinud ja tuli tõdeda, et neil on ainult üks õnnestunud tellimus ning meil 0). Muide, mina hoian ka oma ratast sealsamas kohas, aga see on endiselt alles. Mul on isegi sama rattalukk. Võib-olla on minu oma lihtsalt nii palju erinevam ratas, et seda ei õnnestu edasi müüa ilma politseile silmapaistmata. Aga ärevaks teeb ikka. Otsustasime teise luku juurde osta, loodame seda peagi teha ja loodetavasti on ratas veel selleks hetkeks ka alles.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga