Juttu kõigest

Juttu kõigest

Meil on Madisega pisut rumal aeg. Tegelikult toimub palju, aga iga päev on tunne, et pole suurt midagi teile rääkida. Alles mainisin Madisele, et ta on seni ainult ühe postituse teinud. Kes Madist teab, see väga ei imesta. Siiski on tal kuklas mitu mõtet ja tahab kindlasti rohkem oma tööst kirjutada. Eks meil tuleb lihtsalt kannatlik olla.

Lühidalt on toimunud igasugu asju: saime mööblit juurde, IKEA pani tellimusega jälle pange, ootame endiselt mingeid vajalikke mööbliesemeid (prügikast), panime ise IKEA tellimusega pange. Nii see eluke meil veereb. Koguaeg ootad mingisugust järgmist pakki või kullerit ja koguaeg läheb kellelgi midagi sellega seoses valesti.

No näiteks tellisime muu mööbliga koos ka suure peegli. Kohale toodi meile katkine peegel. Kuller veel ütles, et see oli selline, kui nad selle laost peale korjasid – aasta töömees 2017, aus ja töökas. Hiljem tuli meile õnneks ka terve peegel järgi ja ise ei pidanudki seda eraldi nõudma. Me vahetasime Madisega ainult pilke ja ei hakanud soovitama, et teinekord ehk ei peaks üldse siis suurt vaeva nägema, seda eraldi autole laadima ja siis treppe mööda üles lohistama. Meile jääb privileeg katkise peegliga midagi oma äranägemise järgi teha. Siiski ei maksa unustada, et rumalusel on skaala ja ruumi jätkub ühes või teises otsas ka teistele. Näiteks lugu sellest, kuidas me endale voodiraami tellisime. Meil oli see juba ammu välja valitud, vaja oli ainult tellimus ära vormistada. E-poes oli valikus erinevaid madratsialuseid, üks uhkem kui teine. Kuna me Madisega teab mis pirtsakad ei ole, siis otsustasime, et meile kõlbab ka see, mis kaasas on. Ega nad ju voodiraami ilma nende madratsialuste lippideta ei müü! Hahaha, eks? Nii see voodi meil siin nurgas seisab ja magame endiselt põrandal edasi.

 

Käisime vahepeal nädalakese siit ka eemal (sai kulleritest puhkust). Nimelt lennutasid meid Jane ja Priit Lõuna-Prantsusmaale. Läksime sinna peamiselt  nende abielu tähistamiseks (sain mitu imelist pilti), aga ka lihtsalt koosolemiseks ja puhkamiseks. Perekond Patrael oli platsis täiskoosseisus ja puhkus oli suurepärane. Sai palju näha, palju jutustada ja arutleda ja päikest ning ujuda. Minu jaoks oli see eriti vajalik, laadis akusid ja parandas tuju. Nüüd on jaksu uue hooga edasi tegutseda. Pluss sai varbad ka korra Vahemerre. Prantslased on ka omamoodi rahvas. Loodus on neil imeline, kliima üle ka kurta ei oska, aga teisi keeli nad küll ei räägi. Puutusime kokku noorte inimestega, kes leidsid end suures ahastuses, et meie prantsuse keelt ei mõistnud. Nad ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Mina oma algelise ja vigase prantsuse keelega sain mõne asjaga hakkama, aga mõistsin õige pea, et kui päris elus inimesed õpikuvastuseid ei anna, siis ei ole sellest tasemest suurt tolku. Sellest hoolimata sai kõik asjad aetud (kätega sõnu asendades) ja väga palju sekeldusi ei olnud. Elasime nädal aega oliivitalus, kus tehti kohapeal õli. Hea oli linnast välja saada ja õues aega veeta.

 

Kogu seltskond (+Madis kaamera taga) kedagi komopromiteerimata.
Vahemeri selja taga.
Õhtusöök maakodus. Madisel karpide valmistamine käpas.

Enda tehtud pilte ma paraku siin ei jaga, kuna need on kellegi teise pulmapildid. 🙂

 

Igapäevaellu tulek oli tegelikult natuke keerulisem. Nii kui Hollandisse tagasi jõudsime, siis oli kodusem tunne (sest inimesed siin mõistavad inglise keelt), aga samas korterisse tulles oli hotelli vahetamise tunne. Tulime justkui ühest ajutisest paigast teise. Kuidagi võõras ja kõle ja elutu oli siin. Paar päeva läks aega, enne kui nägid asju jälle tuleviku pilguga (et mis siin kõike teha saab ja kui tore siin olla on). Eks kõik asjad võtavad aega, aga samas ei ole kerge neid “vaheperioode” läbi elada, isegi kui sa tead, et see on ajutine.

Peale saabumist käisime me Madise töökaaslase juures, kes on rootslane. Tal olid ülikoolisõbrad külas,  õhkkond oli selline kodune ja sõbralik. Rootslased on ka sarnase huumori ja olekuga, seega oli lihtne nende seltskonda sulanduda ja seal end mugavalt tunda. Tema korteris ringi vaadates mõistsime, et oleks nii palju koduseid asju võinud kaasa pakkida. Ma tõesti ei tea, mis me too hetk  mõtlesime, kui me asju siia lasime tuua. Ma igatsen oma raamatuid ja maale. Aga eks koguneb uusi ja küllap need teisedki Eestis meid ootavad.

Paar päeva hiljem tuli ka üks Nõo tuttav läbi, kes oli juhuslikult linnas. Sai natuke juttu puhuda ja oli tore ja värskendav vanu sõpru näha. Sama päeva õhtul tellisime koju süüa ja kuller oli Eesti meesterahvas, kellega Madis ka pisut juttu puhus. Selline eestlaseid täis päev. Kuller ise oli eriti õnnelik, sest tema sõnul on see väga harv juhus, et siin teist eestlast trehvab.

Lõpuks on tekkinud ka paar Eesti toidu igatsust. Minul isiklikult musta leiva järgi, üllatus-üllatus. Aga ei ütleks ära ka mõnest Kalevi kommist. Kõige rohkem on igatsus Eesti sügise järgi, seenel käimise ja looduses olemise. Plaanime Madisega auto rentimist (saime inspiratsiooni Prantsusmaa reisist) ja Hollandi maapiirkonna avastamist.

Meil tuleb siin üsna tihe sügis külaliste osas. Saab selline huvitavam aeg olema ja küllap saame ka põhjuse, miks ise palju muuseumites käia. Muidu on siin sügis väga vihmane. Iga päev on siiani hoolega sadanud, isegi kui hommik paljulubav on. Aga omal moel on mõnus selline ilm, eriti kuna me saime mõnusat suveilma see aasta Lõuna-Prantsusmaal nautida.

 

Ratas on endiselt alles, muide.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga