Rohkem kui kuu aega Amsterdami

Rohkem kui kuu aega Amsterdami

Meil on siin suur tsirkus olnud pesumasinaga, mida kuidagi kohale ei saada. Puhtalt laiskusest ja kuna me ilmselt oleme välismaalased ja seega suvakamad kliendid. Eks näis. Ma pikemalt ei hakka sellel teemal rääkima, see teeb kirjutades kurjaks ja ilmselt rikuks kellelgi teiselgi tuju. Aga loodetavasti saabub homme muu mööbel. 🙂

Nädalavahetusel käisime naabrite juures lauamängu mängimas ja niisama tutvumas. Järgmisel päeval käisime koos kanalil sõitmas. Mingi kanalipaadi tuuriga. Tuur ise oli üsna mõtetu. Siis on sellel kindlasti koht, kui tahad linna rohkem näha ja palju aega pole ning võib-olla ei ole sa ka suurem asi jalutaja. Aga paadiga sõita oli tore (naabripoiss Valdas märkis, et nagu bussiga sõidaks) ja naabritega pisut rohkem tutvuda.

Me oleme kergelt väsinud olnud, ei tea kas jõuab kõik Eestis kogetud 3kuune hullus kohale või elame lihtsalt igapäeva rohkem sisse. Ei tunne enam pidevat süütunnet, kui linnapeal midagi uut ja huvitavat ei tee. Nagu see kõik jookseks eest ära (et kohe-kohe tuleb koju tagasi ju minna ja siis ei ole enam võimalust). Selline “kodusem” (vot nüüd kasutasin küll liiga julgelt seda sõna) tunne. Pigem on kadunud turistitunne. Eile jalutasime ja tundsime, et tore riik küll, aga koduks see küll ei saa. Samas sõltub see nii palju tujust. Mõni päev ärkad ja tunned rõõmu sellest imelisest linnast ja ilmast ja inimestest ja õhust ja majadest ja üldse kogemusest. Teine päev ärkad, ilm on jälle sama kole, inimesed nii jobud, tänaval käia ei oska, tilbendavad igal sammul ees, nii tüütud ja ebaviisakad, majad koledad ja kitsad ja ahistavad ning miks me tulime siia, vastik linn oma vastiku õhuga. Üks päev ärkasime näiteks nii, et minul oli suurepärane tuju ning Madis oli nii mossis, et see oli lausa naljakas. Tegelikult on siiski hea meel vaadata, kui ta tuleb töölt koju ja on nii uhke ja rahul mingi asja üle, mille ta hästi lahendas ning mul on mulje, et ta ise saab seda ronimise tunnet rohkem (et on kuhu edasi minna ja kasvada ja areneda ja õppida). Ega ma isegi õnnetu ei ole ja käed rüpes ei istu. Ma kunagi jagan kindlasti rohkem pilte, aga siiani olen üht-teist alati blogi ja postituse päisesse üles pannud, niisama leiab ka üht-teist instagramist.

Aga pesu tahaks juba küll pesta. Varsti me oleme need inimesed, kes lähevad riideid juurde ostma pesu pesemise asemel. Teate, see on see uhke linnaelu. Võib-olla kõik sellised inimesed ootavad ka lihtsalt oma pesumasinat.

Selle ootamisega tuli mulle meelde, kuidas me Madisega vanalinnas jalutasime ja Madis hüppas kuskile poodi korraks sisse ning ma jäin tänavale telefoni uurima. Mingi meesterahvas oma sõbra ja koeraga lähenes ja küsis, et kas ta saab kuidagi aidata. Ma nägin välja nagu ma otsiks midagi või oleks eksinud. Ma vastasin talle, et oh ei, ma lihtsalt ootan oma abikaasat. Selle peale ta naeris ja ütles, et loodab siis, et küll see õige peagi tuleb.

Eks iga neiu oota oma abikaasat.

 

 

 

Muide, ratas on mul endiselt alles.

Kommentaarid:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga