Esimene “päris” nädal.

Esimene “päris” nädal.

Nädalavahetus läks kiirelt mööda ja töönädal hakkaski pihta. Madisel oli esmaspäeval esimene tööpäev. Tegelikult on küll tegemist sisseelamise perioodiga, kus esimesed nädalad on üldised loengud, seejärel natuke spetsiifilisemad. Hiljem on periood, et leida endale sobiv tiim, kus ta ise tahaks tööd teha ja kuhu ta hästi sobiks. Booking andis talle igasugu huvitavat kraami ka: ilusa ja praktilise seljakoti (et hoida sülearvutit), kus on sees akupank, aktiivsusmonitoriga käekella (pm nagu tavalised aktiivsusmonitorid, ainult bookingu logoga) ja muidugi ka tööarvuti. Madis kindlasti räägib tööst ehk ise rohkem, aga lühidalt öeldes, on suur vahe, kas töökoht hoiab päriselt oma töötajaid või mitte.

Minul oli ka täna oma workshop, kus räägiti Hollandi kultuuri sisseelamisest, igasugu kasulikest nippides ja põnevatest faktidest. Tegelikkuses õppisime ka üksteise kultuuride kohta päris palju. Seal oli rahvast üle maailma: UK’st, Pakistanist, Indoneesiast, Brasiiliast, Venemaalt, Austraaliast, Iisraelist ja mina Eestist. Workshopi läbiviija oli ise Iirimaalt, vahepeal elanud Austraalias ja nüüd 16 aastat Hollandis. Mul oli tõesti põnev, leidsin uusi tutvusi ja õppisin väga palju.
Üldiselt täheldasin muidugi seda, et hollandlased ja eestlased on väga sarnased. Me oleme juba loomult sarnased ja meie kultuurid ei ole ka väga erinevad. Teistel oli palju rohkem uut ja huvitavat kui mul. Kuid erinevusi ikka on. Kasvõi see lugu, kuidas saad korteri ilma põrandata üürida. Aga alljärgnevalt asju mida mina ja teised meie workshopist on täheldanud.

Hollandlased ei pane kardinaid ette. Kui sa kõnnid mööda tänavat võid põhimõtteliselt vabalt kellegi kodusse sisse vahtida. Eelmine kord nägin pimedas kõndides, kuidas üks naisterahvas aluspesus ringi tatsas. Täna arutasime ka sellel teemal ja jõudsime järeldusele, et kohati on see edevus (kui neil on palju ilusaid asju kodus, siis nad eputavad nendega), teiseks ja ilmselt rohkem on see tingitud vähesest valgusest. Nad üritavad seda viimastki valgust püüda, mis siin püüda annab. Tegelikult pidi see ka olemas sellest, et vanasti tähendas suletud aken, et seal elavad inimesed on paha peal väljas.  Ehk see on neil kultuurililiselt “veres”. Minu jaoks selgitab see päeval kardinata aknaid, aga kindlasti mitte pimedas tervele linnale enda aluspesu näitamist.

Teiseks, nad rallivad ringi nagu hullud oma ratastel, aga keegi neist ei kanna kiivrit. Nad kasvavad ratastel sõites üles ja on ise sellega nii harjunud, aga samas pidi neil ikkagi palju suuri õnnetusi juhtuma, milles kiiver oleks nii mõndagi päästnud. Ma olen mitu korda näinud, kuidas nad sõidavad suurel kiirusel, punase tule alt läbi ja samal ajal istuvad oma telefonis. Ütle veel, et õnnetus ei hüüa tulles – enam kõvemini karjuda ei saaks. Huvitav, kas neil ei tehta kampaaniaid, et kui sõnumit saadad, ära rattaga sõida või muud sarnast? Kuluks ära igatahes.

Samas on neil igaks elujuhtumiks ka kindlustus. See on pm vastutuskindlustus igaks õnnetusjuhtumiks, kui sa oled selle põhjustamises süüdi – kas rattaga, autoga või jala. See kehtib ka näiteks sellistes olukordades, kui sa ajad veeklaasi kellegi teise telefoni peale. Siis su kindlustus katab selle telefoni kulud (kui teine inimene peaks selle sult sisse nõudma). Veel kehtib see su ajutiste külaliste kohta (nt pere tuleb külla) ja ka koduloomade kohta (kass rikub mõne mööblieseme üürikorteris vms). Igatahes on igal inimesel see olemas ja meile soovitati seda ka teiste põliste hollandlaste poolt. Esialgu me Madisega vedu ei võtnud, sest see tundus nagu mingi skeem, mida pähe määritakse. Aga hiljem kuulsime sellest rohkem, räägiti koolitustel ja tundub mõistlik asi. Eriti arvestades, et me ei suuda lõpuni Siriuse eest vastutada. Pluss kui ise midagi toidupoes ära lõhud kogemata.

Amsterdamis on hiired. Igal pool. Nad on pisikesed ja nunnud põlluhiired, kes on siin end mugavalt sisse seadnud. Igas korteris võib see probleem tekkida, sest neid on siin lihtsalt igal pool ja palju. Näiteks ei soovitata kunagi oma popkorni kinos põrandale panna. See on siin paratamatus. Tuleb ise olla hoolikas, et toitu vedelema ei jäta ja hoiad prügikasti kaane koguaeg kinni. Samamoodi tuleb kohe hiire avastades otsida üles auk, kust ta võis sisse pugeda, ja see kiirelt kinni toppida, enne kui ta oma sõbrad ka külla kutsub ja soolaleivapeo korraldab. Õnneks on meil Sirius, kes loodetavasti kodu valvab ja hiired eemal hoiab. Kusjuures paljudes restoranides ja poodides on selletarbeks kassid.

Eks loodame siis Siriusele :).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga